Nädalavahetus Olümpia ja jääga :)
Ega ma see nädalavahetus suurt plaani ei võtnud- suutsin kõiksugu ahvatlevad peokutsed ka tagasi lükata, kõik eesmärgi nimel olla pühapäevaks enam-vähem tervise juures. Peale reedest Olümpia avamist ja poole ööni raamatutes tuhnimist magasin laupäeval mõnuga kella kolmeni päeval.... väga head enesetunnet peale seda polnud aga paranemisele aitas kindlasti voodis vedelemine kaasa ja siis õhtul maiuspalaks hulgi tugitoolisporti. Eileõhtune nael oli iluuisutamise paarissõit - päris ilus ja huvitav kah :)Pühapäev- kauaoodatud pühapäev... Soojenduseks vaatasin pool Kiku kullasõitu ja siis tegin südame kõvaks ja hakkasin rannamõisa minema. Kõigepealt kamm kassidega (seekord enda omad olid välja laenatud) vaatasin, et enam-vähem minu mõõt.. ah tõmban paelad kõvasti kinni küll sa ab hakkama! Aga ega ikka ei saa küll... loksuvad ja varbad ronivad välja... tuli siis parajaks teha! Tehakse ikka kummalisi rauakolakaid küll... kinnitused ka nii segased ei no ei mõtle välja! Lõpuks Kristjani ja Jaani abiga sain asjad korda :) Siis veidi soendust ja paar korda seina ronimist ja vist esimest korda elus jääl ka pisukest kõrgusehirmu- nii järsk tundus korraga!
Muidugi oleks võinud ju otsad kokku tõmmata aga Kristjan ja veel mõned plaanisid teha ühe keerulisema tõusu noh ikka jääpuuride ja jaama loomisega... oli vaja alt veidi julgestada ja nii mind sinna köie otsa haagiti. Seda ma muidugi ei aimanud et neil plaan mind ka üles vedada või vähemalt juhtus nii. Mingil ajahetkel kõlkusin koos 4 kaaslasega tõusu ülemises veerandis mingi kahtlasena tunduva kinnitusega jääpuuri küljes... samal ajal paigaldati julgestust et üles minna. Päris õudne on kui ise tegelikult sellest jaamandusest ja asjast halligi ei tea VEEL ja isegi seda mitte mida edasi ja mida mina pean tegema! Ja siis teatab Kristjan ülevalt et surmasõlme ei oska.. tralalaa nali või mitte :) Samal ajal alt tuletab Jaan meelde vanade eestlaste vanasõna et tehke mis teete peaasi et asja kihva ei keera (oli ju midagi siukest) igaljuhul olid mul kaks kirkat käes...surusin need sügavalt jäässe ja vahtisin ringi... Uurisin jaama mis tundus igati usaldusväärne jalge alla oli pisut siledat pinda, kassid kõvasti jääs-üsna turvaline.
Enamus rahvast juba lahkus kuskil kaugel eemal ronis Alan ülikõrget järsku seina ja ma tundsin end veel kindlamini :) Väikse allesjäänud tõusujupi tegin haaratsiga- esimene kord! Mõnus asjandus. Olingi eelviimasena üleval ja veel julgestada viimast tõusjat- köis läbi kaheksa ümber puu olevast jaama moodi asjast läbi , liigne köis üles ja tuli ka viimane üles.
Laskumine läbi kaheksa. Ma olen korra seda eelmine aasta teinud(mulje hea aga mälestus tehnilisest lahendusest udune) niisiis haagiti mind köie külge.. Jaani soe soovitus ka julgestus panna oli igati väärt mõte. Aga tegelt pole seal laskumisel hullu midagi- ise reg. ju oma kiiruse ja vaikselt minnes on üsna lihtne. Ja nii ma saingi oma ootamatult seikluselt eluga tagasi :)
Mitte et ma kartnud oleks vaid paha on nii rumalna tarkadega koos ronida, noh siuke saamatu. Aga mulle hullult meeldivad need keerulised süsteemid ja igasugu põnevad abividinad.
Praegu kargas meelde minu esimene jääronimine. Korra enne olin rohkem naljaviluks kalju peal roninud.. Ja siis äkki aasta 2004 suvi norras, mingite juhuste kokkulangemisel liustikul jääd ronima ! Ma pold elus kassegi lähedalt näinud... aga mul vedas.. minu õpetajaks oli sakslasest noormees kes oli surmani tüdinud turistidega liustikul jalutamisest ja arvas, et kuna kahekesi oleme siis okei lähme hoopis ronime.. Sellised liustikud on fantastilised! Helesinised jäätunnelid, kõrged jääseinad(hoopis muu tekstuuriga materjal kui eestis rannamõisas allikate ja sulamise tagajärjel tekkinud) Igaljuhul seal sain ma maitse suhu... süda mägedele oli kingitud ammu enne.
Praegu olen õnnelik, hirmus õnnelik millegipärast ;)
0 Arvamust:
Postita kommentaar
<< Algusesse tagasi