Leelo blogi: Laupäev 5. märts- siin siis väikese hilinemisega kogu tõde sellest päevast...

pühapäev, märts 20, 2005

Laupäev 5. märts- siin siis väikese hilinemisega kogu tõde sellest päevast...

7.00: Keegi karjub kuskil... ah ei see on äratuskell.
Oi kuidas ei taha tõusta.. õnneks pole vähemalt tööpäev tulemas. Hoopis vaja 9.30 lennujaamas olla. Eilne oleng kolumbuses annab tunda (Indrekuga Ultima Thulet kuulamas)
7.20: Vean end voodist välja ja hakkan asju kotti toppima...väike võileib...jälle pakkima... Pagan kott on väike! avastan suht viimasel minutil ja loobin asjad teise kotti. Minul isiklikult reisipalavik puudub aga mõned kodanikud on üsna närvis(tunnen juba ette kui "tore" saab olema puhkus koos vanematega)
9.15: Peale teatud viperusi jõuan selverisse (graafikust üsna maas juba omaarust) vaja veel kähku siit akud osta fotokale...ja siis kiirelt lennujaama.
Lend: Lend on rahulik ja graafikust kiirem...pilved on täna jamad ja välja vahtida mingit pointi ei ole. Õnneks on lennukis minu kõrval vaba koht...tõmban end kerra( hiljem teenin sellega ja hilisemate etteastetega "igas võimatus olukorras magaja" tiitli.)
Aga ma ei maga... palju arusaamatuid asju tiirleb peas, katsun korra oma peas jälle taastada.
Kohal! Lennukist maha kobimine ja muu jama võtab terve sajandi.Kell on 16.Siin on juba õhtupoolik...parasjagu soe ja tuuline. Algab sõit Dahabi poole ja seal edasi Nuweiba poole. Tee ääres on mäed (tundub et liivakivist, kruusast ja muust sellisest jamast) Aga üsna ahvatlevad ronimiseks. Mägede vahel on beduiinikülad( mingid räämas arusaanatud lobidikud) Aegajalt on teel piiripunktide laadseid valveputkasid varustatud püssimeeste ja igasuguste kummaliste teetõkenditega. Väidetavalt on sel mitu otstarvet 1)Kui näiteks on liivatorm ei tohi teedel liigelda, sest nähtavust pole ja võib kõrbe eksida. Ka tulvavee korral on teed kinni 2) Piiri lähedus... et püüda võimalikke piiririkkujaid (piir üle lahe 6-12km) 3) Et tabada inimesi kes siit kunagi ei kavatse lahkuda aga ometi ei oma ka elamisluba(ja neid pidavat palju olema - mõni ime ka.. jääks isegi :p )
Nii me siis sõidame, loojuv päike valgustamas mäetippe ja loomas imelisi vaateid ja hinge igatsust seal ronida.
Nuweibasse jõuame pimedas, sättime end tubadesse ja läeme sööma. Peale sööki on kallal uni ...head ööd! Ootan kannatamatult uut päeva ja päikest, et saaks ringi jalutada, pildistada ja päikest võtta.